14. aprillil on Simuna rahvamajas suur päev, esietendub Simunas sündinud ja koolis käinud Aleksander Suumani elust ja luulest inspireeritud lavastus „Kuulus on kummaline".

Aleksander Suuman sündis 25. aprill 1926 Simunas ja suri 19. aprillil 2003 Tallinnas oma kodus Kirjanike Majas. Sõprade ja avalikkuse jaoks lihtsalt Suumani Sass oli eesti luuletaja, kunstnik ja õpetaja. Ta on öelnud, et fantasöör on ta väike ja seepärast pani ta luulesse seda, mida oma silmaga näinud oli. Suumani Sassi pilk aga märkas elu veidrusi ja nii on ka tema luule täis lustakaid ja elurõõmsaid salmideks vormistatud hetki.

Ka oma lapsepõlvekodust Simunas ja kooliteest Väike-Maarjas on tal hulgaliselt kelmikaid luuletusi. Lisaks luulele kõlavad tema lähedaste meenutused.

Lavastuses teevad kaasa Üllar Saaremäe ja Margus Grosnõi. Häälena osaleb Elina Reinold. Kunstnik on Aapo Pukk.

Lavastuse saamisloost räägib lavastaja Arlet Palmiste: „Mina Aleksander Suumaniga kunagi ei kohtunud. Mängisime Piibe teatris lavastust „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus", kus peaosas tegi kaasa Toomas Suuman. Proovide vahele ja kohvilauas istudes deklameeris Toomas pidevalt küll oma isa, küll teiste luulet. Kui käisin festivalil „Kuldne Mask" vaatamas Konstantin Raikini monoetendust, kus ta luges vene luuletajate luulet, siis see oli elamus, mis ehmatas. Ah, nii saab ka luulet lugeda. Mõtlesin, et kellega saaks Eestis teha sarnase etenduse ja koheselt tuli mõttesse Toomas. Rääkisin sellest Toomasega ja ta oli kohe nõus tingimusel, et kava peab koosnema tema isa Aleksandri luulest. Panime kokku kava teda läbi terve elu ja mind lugedes erutanud luuletustest. Siis aga hakkasid kohtumised ära jääma, kuid Toomas vastas telefonile ja rääkis pikalt lugusid luuletuste taga. Ühel päeval kuulsin, et ta on lahkunud meie hulgast. See oli ehmatus, sest Toomas ei olnud oma tervisemuredest üldse rääkinud, me rääkisime vaid luulest. Minule jäi kava, millega ei osanud korraga midagi peale hakata. Ühel hetkel tundsin, et minul on kohustus Toomase ees siiski koostatud põimik lavale tuua. Mõtlesin, kes võiks olla veel Eestis luule esitaja, keda jääd kuulama ja tahad veel kuulata. Teadsin, et see saab olla Üllar. Kuna kava oli koostatud kahele näitlejale, siis kutsusin osalema ka Marguse. Mõlemad olid minu õnneks nõus.

Nüüd tuli ideed tutvustada Aapole, kelle toetust pidasin kogu lavastuse õnnestumise juures väga oluliseks. Saatus toob teele imelisi inimesi ja ilmnes, et Aapol oli sarnane idee juba mõnda aega peas kummitanud. Siin oli hea kaks ideed ühendada, et isa kaks poega saaks teha koostööd veel isegi siis, kui üks on juba lahkunud. Minust sai vaid toru mälestuste vahendajana. Lisaks oli Aapo kirja pannud oma tädi Helmi mälestused oma vennast, millest sai tuumakas täiendus Aleksandri luuletustele." 

Meenutab Sassi õde Helmi: „Üks külamees käis meil koguaeg köögis istumas ja juttu ajamas. Tegi piipu aina. Sass aga tegi temast portree, sinisest savist elusuuruse pea. Pani selle kännu otsa, nii see jõllitas seal. Koer läks hulluks, sai vihaseks ja haukus mis kole. Sass ise vaatas põõsast pealt. Jahimehed olid ka ära ehmatanud. See kuju oli tükk aega veel seal, täitsa see mees. Pea oli, piip oli, tume inimese pea kännu otsas. Kui Sass Väike-Maarjas keskkooli lõpetas tulid kohe venelased. Kaks nädalat enne venelasi oli suur saksa mobilisatsioon. Sõitsime hobusega Rakke rongijaama. Kurb meel oli, et vend peab sõtta minema. Kahe nädala pärast jooksis Sass sealt sõjaväeosast ära. Sinna läks oma riietega, üks ülikond tal oligi, kooli lõpuülikond. See võeti ära ja sealt tuli koju saksa sõduri riietega. Paljud eesti sõdurid tulid niiviisi koju."

Meenutab Aapo Pukk:  „Keegi rääkis mulle, kuidas Suumani Sass instituudis õpetas. Üks õpilane oli kurtnud, et ta ei saa inimese maalimisega hakkama, et see on nii raske. Sass oli selle peale öelnud: "Kujuta ette, et ta on juba valmis maalitud, sul tuleb ta lihtsalt selle tasapinna pealt uuesti maha maalida!" Sassi juhendamine olevat käinud individuaalselt ja tasasel toonil, arutledes mitte õpetades."

Lõpetuseks ka üks salm Suumani Sassilt.

„Kõige rohkem ropendatakse Simuna kandis (folkorist Krikmann)

Olen seal sündinud, kasvanud. Krikmannid olid üleaedsed."

Hinge paitav luulemäng Aleksander Suumanni elust esietendub Simuna rahvamajas pühapäeval kell 16. Pileteid saab soetada Piletitaskust ja tund enne algust kohapeal. Eelmüügist ostes on piletid soodsama hinnaga. Esietenduse meeleolu aitab luua Helmar Catering.