Oli vahetund möödunud aasta septembris, kui 9. klassis õppiv Rain kiirustas mööda koridori. Järsku lükati hooga lahti üks klassiuks. Korraks pidurdas see Raini hoogu, kuid ta kõndis mööda koridori edasi. Pilku oma jalge ette suunates märkas ta, et üks tema valgetest tossudest oli nüüd hoopis punast värvi. Kui Rain selja taha vaatas, nägi ta, et tema teekond oli kaetud punaste laikudega. „Ai, mu käsi, ai, mu käsi!" pöördus ta valutundega käes õpetaja Annika poole.

Mis siis juhtunud oli?

Õnnetul asjade kokkulangemisel – Rain jooksis ja teine noor lükkas hooga klassiukse lahti – tungis ukselink tema käe sisse. Täpselt Rain ei mäletagi, šokk võttis võimust. Käevarde tunginud ukselink tekitas 18 cm-pikkuse v-kujulise haava. Pidurduse käigus jäi Rain pealtnägijate sõnul sisuliselt ajalooklassi ukse külge kinni, nii et ilmselt sikutas tema kätt ühele poole ja ust avanud inimene teisele poole.

Nüüd läks kiireks. Rain pandi istuma, kutsuti kiirabi ja toodi esmaabikarp. Rainiga samas klassis õppiv Elisabeth sidus juhendamise järgi esimest korda elus žguti. Õpetaja Annika ja koolisekretär Külli hoidsid vaheldumisi poisil verd kinni, helistasid Raini vanematele. Kõik kolm vestlesid koguaeg noormehega, kes oli küll positiivne, kuid hakkas vahepeal loiuks muutuma. 

„Inimestel on sageli hirm teha midagi valesti. Meil oli kaks aastat varem olnud esmaabikoolitus, kus koolitaja rõhutas, et peaasi on appi minna. Me ei mõelnudki nüüd, kas teeme õigesti. Mõtlesime lihtsalt, et peame suruma haava peale," rääkis Külli. Kui ka temal endal vahepeal halb hakkas, said naised omavahel vahetada.

„Aitäh abilistele, kes veel meie juures toimetasid – majandusjuhataja Kersti Salus, sotsiaalpedagoog Krete Hurt ja muidugi väsimatu koristaja Ülle Hahndorf, kes seda veremöllu puhastas," olid naised tänulikud.

„Rain oli ise väga tubli," kiitsid naised: „Tegi nalja. Talle ilmselt tegi kõige rohkem haiget, kuidas me tal verd kinni surusime. Nii kui haaret lõdvendasime, verevool suurenes. Ja verd oli väga palju!"

Keegi kolmest abistajast meditsiiniteemadega seotud pole olnud. Annika küll mainis, et tema ema oli kunagi medõde. Annika ja Külli olid koolitöötajatena esmaabikoolituse läbinud ning eks koolis on õnnetusi ja abivajajaid ikka aegajalt olnud – kehalise tunnis on peadpidi kokku joostud, ka ukselingiga on end pisut vigastatud. „Minu nägemus on, et kõik lasteasutuste töötajad peaksid oskama esmaabi anda," oli Külli kindel.

„Ma olen tahtnud ka varem arstiks saada, ehk isegi kirurgiks. Just Raini õnnetus pani mõtlema, et ma ju saan hakkama küll, kuigi ma kardan verd. Raini õnnetuse ajal ei hakanud mul kordagi halb," mõtiskles Elisabeth ja sõnas, et esmaabikoolitusi võiksid läbida ka vanemad kooliõpilased.

 

Kui sel septembripäeval kiirabi 44 minutit hiljem kohale jõudis, tõdesid nad, et kolm abistajat olid Raini elu päästnud.

Õnnetus tundub tagantjärele uskumatu nii abistajate kui poisi perekonna jaoks

 „Ukselink – mõistus tõrgub uskumast, et seda on võimalik endale kuhugi sisse joosta," ohkas Külli.

Kui Raini emale ja isale helistati, sai ema kooliga kontakti hiljem, sest oli tööl telefonist eemal. Ema Raili Veskilt meenutas: „Mäletan, kuidas Külli mulle ütles: „Ole hästi rahulik, aga Rainiga juhtus tõsine õnnetus ja ta sõidab praegu kiirabiga haiglasse." Aga keegi ei kujuta ette sellist õnnetust ja nii suurt vigastust. Ukselink ei tee ju kätt nii katki?!"

Kui vanemad Tartusse haiglasse jõudsid, tuli poiss juba operatsioonilt, oli ise positiivne ning vanemad eeldasid, et saavad pojaga samal päeval koju sõita. Saabus arst, kes jäi sellise ootuse peale emale pikalt otsa vaatama ning tõdes, et lähiajal poiss kindlasti koju ei saa: „Võtame päeva korraga." Põletikuoht oli suur, kuid ravi läks hästi. Haiglasse jäi noormees viieks päevaks ning tänaseks, mil õnnetusest on möödas viis kuud, on alles siiski suur lilla arm, mida püütakse armisalviga vähendada. Arsti kinnitusel jäid vigastusel vaid millimeetrid puudu arterist. Sellisel juhul see õnnetus enam õnnelikult lõppenud poleks.

Poisi pere esitas elupäästjad Eestimaa Uhkuse kandidaadiks.

„Eestimaa Uhkus" on TV3 saade, millega kutsutakse üles märkajaid esitama infot inimeste kohta, kes on eeskujuks, sest on teinud midagi, mida neilt oodatagi ei oskaks. Need inimesed võivad olla kogukonnahinged, elupäästjad, abistajad.

Saabunud kirjad vaatab üle žürii, kes valib esitatud kandidaatide seast kümme tiitlisaajat. Kangelaste lood jõuavad eetrisse „TV3 uudistes" ning lõpuks leiab aset südamlik tänugala. Kolme loo peategelast/peategelasi üllatatakse omakorda küllaminekuga kaamera ning lilledega.

Just selline au oli ka meie valla Eestimaa Uhkuse tiitli pälvinutel – Rakke koolist Annika Talvaril, Külli Tällil ja Elisabeth Tällil, kes olid osutunud ühel päeval koolis elupäästjateks.

Galale lähevadki Annika, Külli ja Elisabeth kolmekesi. Naised tunnistasid, et ei ole Eestimaa Uhkuse tiitliga kohanenud. Annika sõnas: „Tegime seda, mida sel hetkel tegema pidime."

„Täpselt õiged inimesed olid õigel hetkel õiges kohas. Nad on tuhandekordselt tänu ära teeninud. Tahaks, et need kolm elupäästjat lööks end üles ja naudiks Eestimaa Uhkuse tänugalat!" ei olnud noormehe ema Raili tänusõnadega kitsi.

Eestimaa Uhkuse gala on kanali TV3 eetris 23. veebruaril kell 19.30.

 

Heili Tammus

toimetaja