Ajalugu

Pandivere kõrgustiku kilbiala hõivasid inimesed 1. sajandil pKr. Esimesed kirjalikud andmed Väike-Maarja ümbruse kohta pärinevad 13. sajandist. 1219. aastal on Läti Henriku kroonikas mainitud Avispead, "Taani hindamisraamatus" (kirjutatud 1231-1254) aga nii Avispead kui ka Aburit, Assamallat, Veadlat ja Kullengat.

14. sajandil moodustati Väike-Maarja kirikukihelkond ja ehitati kirik. 1499. aastal on Väike-Maarja kiriku juures mainitud väikest Kassisaba asulat (Katysap, Katesap). Pole teada, kas sellest oli Vene-Liivi sõja lõpuks midagi säilinud, ja Põhjasõja käigus tuhastati kõik. C. Kelchi kroonikas on öeldud, et juba esimeste sõja-aastate järel polnud Viru-Jaagupi ja Tapa vahel enam ühtki peavarju pakkuvat hoonet. Elu kiriku juures taastus pärast Põhjasõda väga visalt. Pastoraat valmis alles 1750. aastal. Veel sajand hiljemgi seisid Väike-Maarjas ainult kirikumõisa hooned, köstri talu, Kaarma ja Ärina kõrts ning paar sauna.
 

Ehitustegevus algas 1860. aastal ja jätkus sajandivahetuseni. Pärast maareformi 1920. aastatel algas Väike-Maarja hoonestamine taas. 29. juulil 1941. aastal süütasid kohalikud kommunistid ja punaväelased Väike-Maarja ning tules hävis 20 hoonet.

Pärast sõda ehitati hävinud hoonete asemele uued kivimajad, nende hulgas tollane Väike-Maarja rajooni administratiivhoone (praegu vallamaja) ja kaubamaja. 1974. aastal valmis haigla (praegu hoolekande- ja tervisekeskus), 1976. aastal uus keskkoolihoone (gümnaasium), 1990. aastal Väike-Maarja kolhoosi keskusehoone, kus praegu asub õppekeskus.

Kiltsi hakkas arenema koos Tapa-Tartu raudteeliini ehitamisega (avati 1877. aastal). Esialgu oli seal vaid jaamahoone, millele aasta-aastalt lisandus teisi vajalikke raudtee-ehitisi. Aleviku arengu jaoks oli väga tähtis Esimese maailmasõja ajal ehitatud Väike-Maarjasse viiv kivitee, ning postkontori, lihakarni, piimavabriku jms asutuste avamine. Kiltsi muutus ümbruskonna rahva jaoks kaubanduse ja tööstuse keskuseks. Sama kiire oli ka vaimse elu areng. 20. sajandi lõpukümnenditel vähenes raudtee olulisus ümbruskonna majandusele.

Simuna sai oma nime kiriku järgi, mida kutsuti Katkuküla Püha Siimoni kirikuks. Koos Tallinna Toomkirikuga kuulub Simuna kirik Eesti vanimate hulka. Katkuküla oli 1219. aastal Taani valduste lõunapiiriks. Läti Henriku kroonika järgi tekkis siin Riia sakslaste ja Tallinna taanlaste vahel ristimistüli, mida käis 1225. aastal lahendamas Rooma paavsti legaat. 

Avanduse küla nimi on esimest korda kirjas Taani hindamisraamatus (1241) kui Auendois, Avanduse mõisat on esimest korda kirjasõnas märgitud 1453. aastal. Tuntuim mõisaomanik oli Vene Geograafia Seltsi asutaja Friedrich Lütke, kes oli ka ümbermaailmareisi juht ja Peterburi Teaduste Akadeemia president aastail 1864-1881. Aastatel 1938-1955 asus Avanduse mõisahoones põllumajanduskool, hiljem Simuna sovhoosi/kolhoosi kontor, siis Avanduse vallavalitsus, raamatukogu, muusikakool, noortekeskus ja Simuna osavalla keskus. Praegu on hoone eravalduses.

Simunast 12 km Rakke pool asub muinaseesti Pudiviru vanema Tabelinuse linnuse asukoht.

1827. aastal mõõtis F. G. W. Struve geodeetilise meridiaanikaare Simuna-Võivere baasjoone. 2005. aasta juulis kanti Hammerfestist Põhja-Jäämerel kuni Izmailini Musta mere ääres kulgev ja kümmet riiki läbiv Struve meridiaanikaar UNESCO kultuuripärandi nimekirja. 

Hariduslugu
Juba rootsi ajal, 17. sajandi keskpaiku, hakati maarahvalt lugemisoskust ja ristiusu tundmist nõudma. Sada aastat hiljem avati Väike-Maarja mail esimesed külakoolid, kuid need ei tegutsenud kuigi kaua. Uuesti asutati külades koolid 19. sajandi 30. aastatel ja need jäid ka püsima. Esmakordselt avati Väike-Maarjas kihelkonnakool 1723. aastal, teist korda 1750. aastal, kuid püsivalt tegutsema jäi see alles 1873. aastal, mil saadi ruumid leerimajja Pikk tänav 3. Kool muutus tugevaks hea majandusmehe ja pedagoogi Peeter Koidu ajal 1883-1892, suurima tunnustuse sai see aga kirjanik Jakob Tamme ajal 1893-1907. Kui ruumipuuduse tõttu tüdrukuid enam kooli ei võetud, asutati 1901. aastal  tütarlastekool (ühendati taas kihelkonnakooliga 1907. aastal).

Esimese Eesti Vabariigi ajal töötas Väike-Maarjas kaks kooli: kuueklassiline algkool (koos kaheaastase täienduskooliga) ja gümnaasium. Algkool töötas riigi kulul, aga gümnaasiumi finantseeris põhiliselt gümnaasiumi toetamise selts, kelle eestvedamisel kerkis 1921-1924 puidust gümnaasiumihoone Pikk tänav 1. Algkoolimaja sai juurdeehituse 1938. aastal. Nõukogude ajal ühendati need keskkooliks. 1995. aastal muudeti keskkool gümnaasiumiks.

Endine Triigi Lasteaed-Algkool tegutses alates 1. septembrist 2001 ühe õppeaasta Väike-Maarja Gümnaasiumi koosseisus, kuid seejärel likvideeriti. 

1962. aastal avati Väike-Maarjas Maakutsekool. Algul valmistati ette elektrikuid, hiljem traktoriste. Selle kooli baasil moodustati Väike-Maarja Õppekeskus ja Väike-Maarja Päästekool.

Kiltsi ümbruskonnas on vaimuvalgust jagatud üle 140 aasta. Esimene kool asutati 1855. aastal Sootagusel. Kooli koliti sealkandis mitu korda ümber kuni 1920. aastate algul leiti sellele püsivalt ruumid Kiltsi mõisa hoonetes. 1924. aastal muudeti varasem algkool kuueklassiliseks kooliks. Praegune Kiltsi põhikool kuulub Eesti Mõisakoolide Ühendusse. 2008. aastal alustatil Norra finantsmehhanismide toel Kiltsi mõisa põhjalikku renoveerimist, millega jõuti 2010. aastal edukalt lõpule. 

Esimesed teated rahvahariduse kohta Simuna kihelkonnas ulatuvad 17. sajandi lõppu, mil paljud mõistsid lugeda. 1760. aastail oli kihelkonnas üks kool, 1840. aastal aga juba 10 kooli 493 õpilasega. 1863. aastal oli kihelkonnas 18 rahvakooli. 

1832. aastal tuli Simunasse köstriks Villem (Wilhelm) Normann (1812-1906), kes esimesel tegevusaastal asutas oma majas väikese kooli, mille muutis 1835. aastal kihelkonnakooliks. Koolitöö toimus vastavalt õpilaste soovile kas eesti või saksa keeles. Sinna kooli tuli õpilasi ka teistest kihelkondadest. Simuna kihelkonnakool oli 19. sajandi keskel ainuke omataoline Põhja-Eestis ja jäi mitme aastakümne jooksul piirkonna tähtsaimaks õppeasutuseks. Simuna kihelkonnakool kujunes arvestatavaks koolmeistrite ettevalmistamise kohaks. 1863. aastaks oli kihelkonnakoolis õppinud 247 last, nende seas 12 tüdrukut. 

1907. aastal asutati Simuna Noorsoo Kasvatamise Seltsi eestikeelne erakool, kooli oma maja valmis 1908. aastal. 1965. aastal sai hoone juurdeehituse, lisandus kaheksa klassiruumi. 1997. aastal valmisid koolimaja uued ruumid ja kool kolis 1908. aastal valminud majast välja. 

Pidevalt tegutsev lasteaed on Väike-Maarjas 1951. aastast. Lasteaia üks rühm on Kiltsis. Simunas tegutseb lasteaed alates 1962. aastast, 2004. aastal paigutati see kooli ruumidesse, 2005. aastal ühendati mõlemad asutused lasteaed-põhikooliks nimetusega Simuna Kool.

Kultuurilugu
Rahvuslik ärkamine Väike-Maarja mail toimus 19. sajandi viimasel veerandil. 1873. aastal avatud kihelkonnakool kujunes siinses kultuuriloos pöörettekitavaks, sest tänu koolile sattusid siia kirjamees Peeter Koit, kirjandusloolane ja kooliõpikute autor Mihkel Kampmaa, muusikategelane Samuel Lindpere, luuletaja Jakob Tamm, koolitegelane Enn Murdmaa ja hilisem botaanikaprofessor Jaan Port. Assamalla vallakoolis tegutses koorilauluentusiast Johan Elken. 1870. aastatel rajati kihelkonna koolmeistrite meeskoor, mis käis ka 1879. aastal teisel üldlaulupeol.  Asutati segakoor, 1880. aastal pandi alus raamatukogule, 1882. aastal lavastas Jakob Liiv esimese näidendi. Tema algatusel sündis välja kirjanduslik rühmitus Parnass, kuhu eri aegadel on kuulunud Väike-Maarja esimene fotograaf ja raamatukaupmees Peeter Jakobson, koolmeister ja vallakirjutaja Kaarel Krimm, Mihkel Kampmaa, Jakob Tamm ja Otto Münther.

Sajandi viimasel kümnendil algas seltside asutamine: 1896. aastal põllumeeste selts, puhkpilliorkester, tuletõrjeselts; põllumeeste seltsi rüpest võrsusid kindlustusselts, hoiu-laenu ühisus, kaubatarvitajate ühisus, masinaühisused. 1912. aastal ehitas VMPMS (Väike-Maarja Põllumeeste selts) ühistöö, annetuste ja laenudega endale seltsimaja. Laenud tasuti seitsme aasta jooksul põhiliselt pidude pääsmete rahast.

1922. aastast sai muusikaelu korraldajaks muusikaselts, mille organiseerimisel toimusid kolm kohalikku laulupäeva (esimene oli juba 1910. aastal). Tegutsesid laulukoorid, orkestrid, toimusid tantsukursused ja lavastati isegi operette. 1930. aastate lõpus tegutses Väike-Maarjas ligi 20 seltsi.

Kiltsis asutati esimene laulukoor 1908. aastal ja vilgas seltsielu kestis kuni 1940. aastateni. Peale laulukooride tegutsesid haridusselts, tuletõrjeühing, keelpilliorkestrid, rahva- ja peotantsurühmad, näitetrupid jne. Ehitati seltsimaja, mis tegutseb tänaseni. Toimus kaks laulupäeva ja anti välja laulupäeva albumid. Seltsielu kandus ka ümbruskonna küladesse, näiteks oli Nõmme külal oma puhkpilliorkester.

Simuna kandi kultuurielu keskuseks on 19. sajandi keskpaiku kiriku juurde tekkinud Simuna alevik. Organiseeritud muusika- ja laulukooriharrastus algas seal 1832. aastal köstriks tulnud Villem Normanni juhatusel. Ta asutas segakoori, mille muutis 1860. aastail meeskooriks. 1866. aastal organiseeris Normann Simuna laulupüha, mis oli järgnevate suurte laulupäevade üks varasemaid eelkäijaid. 1890. aastate alguses asutati Paasveres Simuna kihelkonna esimene pasunakoor. Simuna puhkpilliorkestri asutas 1912. aastal Gustav Liiv. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul tegutses Simunas Noorsoo Kasvatamise Selts ja teisi seltse, millest vanim oli 1900. aastal asutatud Simuna põllumeeste selts. 1920. aastate lõpul asutati Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse osakond. 1927. aastal korraldati Avanduse mõisa pargis esimesed kergejõustikuvõistlused. 1931. aastast alates hakati regulaarselt korraldama piirkondlikke spordivõistlusi, kus osalesid Kiltsi, Porkuni, Väike-Maarja, Käru, Rakke jt osakonnad.

1920-30. aastail elavnes Simunas isetegevus. Mängiti küllaltki nõudlikke lavatükke. 1930. aasta 9. märtsil otsustati ühendada Simuna tuletõrje seltsi pasunakoor ja keelpilli orkester üheks sümfooniaorkestriks (juhendaja H. Haiba). Samal aastal alustati rahvamaja ehitamist. 

1930. aastate suursündmuseks Simuna muusikaelus kujunes esimene Simuna laulupäev 20. juunil 1937. aastal. Laulupäevast võttis osa 10 segakoori 328 lauljaga ja viis puhkpilliorkestrit 83 mängijaga.

1930. aastal ehitatud Simuna haridusseltsi maja hävis sõjatules 1944. aastal. 1957. aastal asuti uut ehitama maja, mis sai valmis 1961. aastal.

Valla praegust kultuurielu kujundavad Väike-Maarja seltsimaja, Kiltsi ja Simuna rahvamajad ning Väike-Maarja, Triigi, Kiltsi ja Simuna raamatukogud. Kogu paikkonna minevik ja tänapäev kajastub Väike-Maarja muuseumis, Vao tornlinnuses ja Kiltsi lossis.