Friedrich Georg Wilhelm Struve

(15.IV Altona-23.XI1864 Peterburi)

• 1811 lõpetas Tartu ülikooli
• 1813 filosoofia doktori kraad
• 1813 - 20 ülikooli tähetorni observaator
• 1814 nimetati ülikooli erakorraliseks professoriks astronoomia ja geodeesia alal. Luges praktilist geomeetriat ehk maamõõtmist, matemaatilist geograafiat, trigonomeetriat ja astronoomiat.
• 1816 - 19 sooritas Liivimaa astronoomilis-trigonomeetrilise mõõdistamise.
• 1820 - 39 Tähetorni direktoriks ja ülikooli korraliseks professoriks.
• 1824 kontrollis paigaldatud Fraunhoferi refraktor-teleskoobiga 120 000 tähte nende võimaliku kaksikluse suhtes.
• 1822 - 27 juhendas meridiaanikaare mõõtmist Baltimaadel.
  
  Tartu meridiaani kaarelõik mõõdeti maastikul aastatel 1816-1852. Selleks rajati ulatuslik astronoomilis-trigonomeetriline kolmnurkvõrk, mis oli 19. sajandi silmapaistev teadusajalooline saavutus. Meridiaani kaarelõik Doonau suudmest kuni Põhja-Jäämereni, kogupikkusega 2822 km õnnestus määrata 12-meetrise täpsusega. Mõõtmistulemusi kasutati planeet Maa suuruse ja geomeetrilise kuju mõõtmete ning maa- ja merekaartide täiendamiseks. Algatajateks ja korraldajateks olid baltisaksa päritoluga Tartu Ülikooli teadusmees Wilhelm Struve ja eesti soost Vene tsaariarmee kindral Carl Tenner. Kraadimõõtmiseks rajatud triangulatsioonivõrgud asuvad kümne riigi piirides: Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldaavia.
  
  1827. a mõõdeti tema juhtimisel Simuna mail praeguse Struve kivisamba juurest Võivere tuuleveskini ulatunud 4,5 km pikkune baasjoon. Paarkümmend aastat hiljem 1849. a püstitasid G. W. Struve sõbrad, maadeavastajad F. B. Lütke ja F. Wrangell, esimene Avanduse, teine Roela mõisa omanik, baasjoone otsapunktile eespoolnimetatud graniitsamba.
  
  Võivere otspunkt kaevati lahti 2002. aasta sügisel Võivere tuuleveski lähistel sirelihekist. Üsna maapinna lähedalt leiti paeplaatidest laotud paarimeetrise läbimõõduga alus, mille peal oli nelinurkne graniidist väljatahutud kivi. Taastatud baasjoone pikkus mõõdetuna kaasajal satelliitide abil erineb Struve andmetest - 4512,280 meetrit vaid 14 millimeetrit.
• 1832 Peterburi Teaduse Akadeemia liige.
• 1837 määras esimesena tähe (Vega) trigonomeetrilise parallaksi.
• Struve ajal kujunes Tartu ülikool astronoomide ja geodeedide ettevalmistamise tähtsaimaks keskuseksVenemaal. Tema kõrgema geodeesia loenguid kuulasid mitte ainult Tartu Ülikooli astronoomia ja matemaatika üliõpilased, vaid ka professorite instituudi kasvandikud ning alates 1825. a kvalifikatsiooni tõstmiseks Tartusse saadetud Kindralstaabi ja mereväe ohvitserid, keda rakendati Tsaari-Veremaa alade topograafilistel ja hüdrograafilistel mõõdistamisel ning astrogeodeetilistel töödel. W. Struve oli väga suur autoriteet kõrgema geodeesia alal. Ta planeeris ja juhendas Kindralstaabi, Teaduste Akadeemia, Vene geograafia Seltsi ja teiste seltside tegevust kõrgema geodeesia vallas.
  
  Luges 25 aasta jooksul Tartu Ülikoolis 20 loengukursust, keskmiselt kuus korda igaüht, määras meridiaanringiga tuhandete kaksiktähtede positsioone, otsis suure refraktoriga kaksiktähti, mõõtis neid mikromeetriliselt, oli peategelane Balti provintside trigonomeetrilisel mõõdistamisel, oli prorektoriks ja kasvatas lapsi (esimesest abielust sündis 12 last, teisest abielust 6 last).
• 1839 - 62 oli Pulkovo observatooriumi rajaja, direktor
• Oletas (1847), et tähtedevahelises keskkonnas valgus neeldub (tõestati alles 1930.a-il)
• 1852 jõudsid lõpule meridiaanikaare peamised välitööd
• 1858 - 60 lõpetas meridiaanikaare arvutused, ilmus 3-köiteline aruanne prantsuse keeles (1861 vene keeles).
• 1861 lahkus Struve Pulkovo Observatooriumi direktori kohalt ja läks erru tõelise riiginõuniku auastmes.
• 1864 suri Peterburis.  

15. juulil 2005. a kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja Tartu Ülikooli täheteadlase F: G. W. Struve geodeetiline kaar, millest Eestis on säilinud 3 punkti: üks Simuna lähedal Struve graniitsamba, teine Võivere tuuleveski (3 km Simunast), kolmas Tartu tähetorni juures.