Tuntud isikuid Väike-Maarja mailt

Villem Alttoa (31. okt 1898 - 13. juuni 1975) töötas Koonu-Ärina algkooli õpetajana 1921-1922. Pärast seda oli ta õpetaja Kiltsis, Vaos ja 1926. aastani uuesti Kiltsis. V. Alttoa on avaldanud ülevaateid, uurimusi ja artikleid kirjandusest, jutustusi, memuaarikilde ja tõlkeid ning on koostanud emakeeleõpikuid ja kirjandusantoloogiaid.

Johan Elken (13. mai 1851 - 17. okt 1931) töötas 1874-1913 Assamallas õpetajana, pensionipõlve pidas Väike-Maarjas. Ta oli agar ärkamisajategelane: kogus ja publitseeris rahvaviise, kirjutas muusikat näidendeile, komponeeris laule, juhatas edukalt mitut koori ning oli Virumaa laulupidude üldjuht. Ta avaldas ajakirjanduses lastejutte, luuletusi ja "Väike-Maarja koolide ajaloo". Kirjandusloos on ka teda peetud Väike-Maarja parnassi liikmeks. Valdav osa ajakirjanduslikest sõnumitest Väike-Maarja kohta pärines temalt.

Johannes Hiiemets (3. dets 1904 - 1941) oli Väike-Maarja pastor 1930-1941 (v.a 1936-1938). Ta on avaldanud usutegelaste elulugusid ja muudeski žanrides religioosse värvinguga teoseid ning ühe romaani. Tema tööd on "Assisi Franciscus", "Thascius Caecilus Cyprianus", "Aurelius Augustinius", "Martin Luther", "Õpetaja Quandti rasked päevad" (kirikuloost), "Taeva Jaan. Lugu Vana-Roosa prohvetist", jt.

Peeter Jakobson (27. dets 1854 - 23. juuli 1899) tuli Rakverest Väike-Maarjasse 1884. aastal, tegutsedes algul kingsepa ja veidi aega raamatukaupmehena, olles sel alal siin esimene. Alates 1887. aastast oli ta Põdrangu, Koonu ja Ärina valla kirjutaja. 1892. aastast sai P. Jakobsonist Väike-Maarja fotograaf - taas esimene sellel alal. P. Jakobson kuulus parnassi ridadesse. Trükis on ilmunud luulekogud "Õilme nupukesed" ja "P. Jakobsoni luuletused" I ja II ning luuletusi ajakirjanduses. P. Jakobson kirjutas näidendid "Koit ja Hämarik" ning "Udumäe kuningas" (Ebavere ainetel). Peeter Jakobson on maetud Väike-Maarja vanale kalmistule, kuhu talle 1907. aastal püstitati Postimehe toimetuse algatusel malmristiga hauakivi.

Mihkel Kampmaa (28. märts 1867 - 30. sept 1943) tuli 1889. aastal Väike-Maarjasse. 1889-1893 oli ta Väike-Maarjas köster ja samal ajal (1890-1892) kihelkonnakooli õpetaja. M. Kampmaa on kirjutanud ajalehtedele sõnumeid, luuletusi, tõlkeid ja kirjandusloolisi artikleid. Ta on avaldanud luulekogu "Kandle hääled" ning populaarteaduslikke raamatuid ja õpikuid. Tema tähtsaim teos on "Eesti kirjandusloo peajooned". 

Arno(ld) Kasemaa (10. sept 1915 - 18. märts 1999) töötas Kiltsis kooliõpetajana 1962-1981. 1938. aastal algas tema dirigenditegevus. Alates 1965. aastast juhendas ta Kiltsi, 1969. aastast Väike-Maarja ja 1970. aastast Rakke segakoori. 1974 algasid kolme koori ühised lauluharjutused. Nii saavutas Väike-Maarja-Kiltsi-Rakke ühendatud segakoor "Helin" 1974. aastal maakooride festivalil laureaadi tiitli. 1990. aastate alguses jäid A. Kasemaa juhendamisel koos laulma ainult Väike-Maarja ja Kiltsi lauljad.
1980. aastatel algas A. Kasemaa viljakas kirjanduslik tegevus. Trükis ilmus menuromaani "Rannamännid" I ja II osa ning jutustus "Oli see armastus". Pärast autori surma on trükivalgust näinud romaanid "Maa ja armastus" ning "Metsad kõnelevad". Ilmunud on ka luulekogu "Jää inimeseks".

Georg Magnus Knüpffer (1785 - 1863) oli Väike-Maarja pastor aastatel 1812-1852. Temalt ilmus 1837. aastal "Õppetusse ramat Saksama lamba-karjastele", mis oli esimene eesti zootehniline käsiraamat. Ta oli üks Õpetatud Eesti Seltsi asutaja ja Eduard Ahrensi kaastööline.

Carl Theodor Knüpffer (1823 - 1871) oli Väike-Maarja pastor aastatel 1852-1871. Ta pidas Tartus esimesel laulupeol 1869. aastal konservatiivse peojutluse, mis ilmus ka trükitult. Selles väljendatud mõtteist hoolimata sai temast Väike-Maarja kihelkonnakooli taasavamise mõtte algataja, kuid surma tõttu ei saanud ta seda teoks teha (kool avati 1873. aastal).

Peeter Koit (1857 - 1935) tuli 1883. aastal Väike-Maarja kihelkonnakooli juhatajaks. Kool oli sagedaste juhatajate ja õpetajate vahetamiste ning halva majandusliku olukorra tõttu laostunud. P. Koit viis kooli kiiresti paremale järjele. Ta on avaldanud jutte, näidendeid, tõlkeid ja luuletusi. Kirjandusloos peetakse teda üheks Väike-Maarja parnassi liikmeks. P. Koit lahkus Väike-Maarjast 1892. aastal.

Alar Kotli (27. aug 1904 - 4. okt 1963) sündis Väike-Maarjas köstrimajas, praegu Simuna mnt 5. Alghariduse sai kodukoolis, hiljem õppis Rakvere reaalgümnaasiumis. Kunstihariduse sai ta "Pallases" ja Saksamaal. Ta oli oma aja kuulus arhitekt, elamute kõrval projekteeris ta rea kauneid ühiskondlikke hooneid (nt Tallinna laululava projektis oli ta üks peaarhitektidest) ning tuntud monumente. Üks tema esimesi töid oli vanematekodu Väike-Maarjas Pikk 20 ja algkoolimaja juurdeehitus Pikk 23. Rakveres on tema kavandatud gümnaasiumihoone (Vabaduse 1) ja Pauluse kirik (spordihoone Võimla 1). A. Kotli on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Johan Kotli (9. aug 1853 - 12. märts 1940) tuli Väike-Maarjasse 1893. aastal, kui ta valiti siia köstri ametisse, kus ta töötas surmani. J. Kotli oli agar muusikaelu korraldaja ,võttis osa muudest üritustest ja tegi kaastööd ajalehtedele. Ta organiseeris 1894. aastal Ebavere mäe jalamil suure kontserdi, nn 75-aastase priiuse mälestuspeo. Samuti oli just J. Kotli see, kes algatas Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi rajamise idee.

Karl Krahe (6. märts 1890 - 9. juuli 1922) sündis Triigi-Avispeal Väike-Maarja kihelkonnas. Ta õppis Avispeal Jakob Liivi juures, hiljem lühemat aega Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Kuna ta väikelapsena põdes leetreid ja sarlakeid, oli ta kuulmine kahjustunud. Jakob Tamm õpetas teda eraviisiliselt. Krahe oli iseõppija ja omandas mitu võõrkeelt. Ta avaldas ajakirjanduses luuletusi, luuletõlkeid ja koostas isegi luulekogu käsikirja. Krahe tegi mõningaid katsetusi heliloomingu ja plastikatantsu vallas ning tegeles ka nikerdamise ja puitskulptuuriga. Maalimine köitis teda kõige rohkem. Kunstilise hariduse saamiseks käis ta lühemat aega Peterburi Kunstide Akadeemias, reisis Soomes, Venemaal ja Saksamaal. Vabadussõja ajal ta külmetas, haigestus tuberkuloosi ja suri noore mehena. Väike-Maarja Muuseumis säilitatakse tema joonistusi ja puidust portreebüsti Hilda Lepikust.

Kaarel Krimm (28. juuli 1863 - 29. mai 1894) tuli Unikülasse 1884. aastal kirjutajaks ja mõisakooli õpetajaks. Järgmisel aastal sai temast Koonu-Ärina kooli õpetaja ja vallakirjutaja. K. Krimm oli esimene autor, kes kasutas oma loomingus Väike-Maarja ümbruse muistendeid (Ebavere-teemaline värsslugu "Kadunud Pelgulinn"). K. Krimm lahkus Väike-Maarjast 1889. aastal.

Admiral Adam Johann von Krusenstern (19. nov 1770 - 24. aug 1846) oli seotud paljude mereekspeditsioonide ettevalmistamise ja juhendamisega. Aastail 1816-1822 elas teadlane pidevalt Kiltsis, kus valmisid tema tähtsaimad tööd, sh. "Lõunamere atlas", mis oli koostatud admirali juhitud esimese vene ümbermaailmareisi (1803-1806) põhjal. Pärast pikaajalist pedagoogilist tegevust Peterburi Mereväe Kadetikorpuses pöördus ta tagasi Kiltsi, kus suri 1846. aastal. Tema põrm sängitati Tallinna Toomkirikusse. Tema nime kannavad maailmakaardil kolm saart, kaks neeme, üks mägi ja väin ning grupp kaljusid.

Paul Theodor von Krusenstern (1809 - 1881) sündis Tallinnas Adam Johann von Krusensterni esimese pojana. Neljateistkümneaastase noorukina käis ta esimesel ümbermaailmareisil, 1826-1829 tegi ta kaasa teise reisi, kus kogus andmeid troopikavetes asuvate Karoliini saarte kohta. Vene põhja- ja kirdealade uurijana kaardistas Tšukotka ja Kamtšatka lahtesid, Anadõri merd ja Aleuudi saari. Viitseadmiral P. T. von Krusenstern külastas ekspeditsioonidega 12 tundmatut saart ja kirjeldas 26 saart või saarterühma, üheksal korral külastas Petšooramaad. Ta suri Kiltsis ja maeti Väike-Maarja kirikuaeda.

Otto Paul von Krusenstern (1834 - 1871) oli sage külaline vanaisa juures Kiltsi lossis. 1860. aastal hakkas ta oma isa Paul Theodor von Krusensterni soovitusel uurima Petšooramaad. Ta tegi laevaga "Jermak" retke Jenissei suudmesse. Kuigi laev reisil purunes, kogus ta uusi andmeid Petšoora ja Kara mere kohta. Külmetuse tagajärjel sai ta raskekujulise reuma. Juba haigena läks ta appi jäävangis olevale aurikule, külmetas, haigestus ja suri 37-aastaselt. Ta on maetud Väike-Maarja kirikuaeda perekonna matmisplatsile.

Eduard Leppik (11. okt 1924 - 19. mai 2008) töötas Väike-Maarja Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana 1952-1978. Õpetajana töötades tegeles ta kohaliku murde ja kultuuriloo uurimisega ning esemelise materjali kogumisega. 1969. aastal pani E. Leppik aluse koolimuuseumile, millest 1986. aastal kujunes praegune Väike-Maarja Muuseum. Väike-Maarjaga seotud uurimustest on olulisemad "Kultuurilooline Väike-Maarja", "Väike-Maarja lood", "Väike-Maarja Põllumeeste Selts", "275 aastat üldhariduskooli Väike-Maarjas" ja "Väike-Maarja Muusikaselts". Eesti keele uurijana on E. Leppik üle 30 aasta kogunud kohanimesid ja muud sõnavaralist ainest. Tema keelematerjali register - ligi 120 000 sõnasedelit - on Eesti kõigi aegade suurim. E. Leppik on pälvinud mitmeid autasusid: Emakeele Seltsi teeneline murdekoguja, Emakeele Seltsi auliige, Väike-Maarja valla aukodanik, F. J. Wiedemanni keelepreemia laureaat, Valgetähe ordeni viienda klassi kavaler, "Eesti vabadusvõitlejate medali 1918-1998" omanik jne.

Jakob Liiv (28. veebr 1859 - 17. jaan 1938) tuli Avispeale õpetajaks 1880. aastal. Ta töötas Avispeal, Unikülas, Pandiveres ja taas Avispeal. 1901. aastal asus Väike-Maarjas Karskusekuratooriumi teemaja pidama ja ehitas maja, kus avas 1904. aastal raamatukaupluse. Ta kirjutas ja lavastas näidendeid, oli aktiivne seltsitegelane, pani aluse kohalikule kirjandusrühmitusele - parnassile*. Sinna kuulusid eri aegadel peale tema P. Jakobson, J. Tamm, K. Krimm, O. Münther ja M. Kampmaa ning see tegutses 1882-1907. J. Liivil on ilmunud kümme luulekogu, kaks lugulaulu, seitse jutustust ja neli näidendit, s.h Ebavere ainetel "Mäevaim". 1913. aastal siirdus J. Liiv Rakverre.

* Parnass - Kesk-Kreeka mäestik, kus olevat elanud muusad.
parnaslased - kirjandusliku voolu esindajad Prantsusmaal 19. sajandi II poolel; vastuvooluna romantilisele lürismile taotlesid luules objektiivsust.

Georg Robert Lurich (22. apr 1876 - 22. jaan 1920) sündis Väike-Maarjas Kaarma kõrtsihoones (praegune kauplus Pikk 16). Georg Lurich, kes oli Tallinna Reaalkooli astudes haiglane ja võimlemisest vabastatud, kuid kes hakkas teiste eeskujul järjekindlalt treenima, tegi peagi edusamme. Nõrga tervisega poisist sai maailma tugevaim mees. Peale selle oskas ta kümmet võõrkeelt, mängis hästi malet ja akordionit, kogus noorena rahvaluulet, kirjutas helitöid ning propageeris igati sporti ja karskust. G. Lurich suri Armaviri linnas Kaukaasias.

Georgi Markelov (29. mai 1929 - 15. jaan 2014) õppis 1946-1950 Väike-Maarja Keskkoolis, 1950-1956 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Ta oli skulptor, kes on loonud ennekõike puidust realistlikku laadi portreid ja poolfiguuridega kompositsioone, sh suurearvulise sarja "Ei iialgi sõda". Väike-Maarja Seltsimaja jalutussaalis on temalt Georg Lurichi büst ning Jakob Liivi ja Märt Meose bareljeef. Ta on oma töid kinkinud kohalikule gümnaasiumile ja muuseumile.

Kersti Merilaas (7. dets 1913 - 8. märts 1986) elas Äntu järvede ja Kiltsi lähedal ning Kiltsis. Ta õppis Kiltsi koolis ja Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumis. Oma Väike-Maarja mail veedetud päevi on ta haaravalt kirjeldanud pikemas luuletuses "Lapsepõlv". K. Merilaasilt on ilmunud luulekogusid, jutustusi ja näidendeid. Tema ema ja lapsena surnud õde on maetud Väike-Maarja vanale kalmistule (hauakivil Moorberg).

Erich Meerja (7. jaan 1931 - 13. juuni 2005) oli Väike-Maarja teenekas raamatukogutöötaja. Ta on avaldanud ajakirjanduses kodu-uurimuslikke artikleid ja olukirjeldusi, laulude tekste ja luuletusi. Trükist on ilmunud luulekogud "Tagasivaade" (1990), "Ilmavaatleja" (1995), "Mäe kutse" (1998), "Liivakella helin" (2001) ja "Päevaring ja tähekiir"(2003).

Märt Meos (16. jaan 1881 - 1. märts 1966) oli Väike-Maarja kihelkonnakooli juhataja 1907-1919. Tema pedagoogitegevust iseloomustasid nõudlikkus, järjekindlus, püüe anda parimaid teadmisi ja soodustada hariduse saamist. Heatasemelise õpetamise kõrval on tal suur osa Väike-Maarja kultuuriloos: Põllumeeste Seltsi tegevuse aktiviseerimine ja seltsimaja (praegune rahvamaja) ehitamine, laenu-hoiuühisuse juhtimine, kihelkonnakooli järk-järguline kujundamine gümnaasiumiks, võitlus selle kooli säilimise eest Väike-Maarjas, kooride ja orkestrite väljaarendamine ja juhatamine, osalemine paljudes komisjonides. 1920-1944. aastal (v.a 1. okt 1940 - 1. aug. 1941) oli ta Virumaa koolinõunik. M. Meosel on hinnatavaid teeneid eestikeelse ja -meelse koolisüsteemi väljaarendamisel noores Eesti Vabariigis. Nõukogude korra aastatel töötas ta kuni 1957.aastani Väike-Maarjas ja Simunas vene keele õpetajana. Ta suri Viljandis.

Otto Münther (6. aug 1864 - 19. veebr 1929) ühines parnassiga 19. sajandi lõpus. Ta käis Väike-Maarjas, kui külastas oma venda Aluperes. Žanriliselt, teemade valikult ja materialistlike ideede poolest erines ta nii Jakob Tammest kui Jakob Liivist, mis tekitas nende vahel mõningaid lahkhelisid. Tema side parnassiga katkes, kui ta oli sunnitud pärast 1905. aasta revolutsiooni Eestimaalt lahkuma.

Johan Pitka (19. veebr 1872 - arvatavasti sept lõpp 1944) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik, kontradmiral. Ta osales Eesti rahvusväeosade, Omakaitse ja Kaitseliidu asutamises ning juhtis mereväe moodustamist. Vabadussõja algul organiseeris soomusronge, dets 1918 määrati ta merejõudude juhatajaks. Pitka lahkus tegevteenistusest nov 1919. Ta elas 1924-1930 Kanadas. Oli Eestis Tarbijate Ühistu Keskliidu direktor. 1937. aastal ostis ta Ebavere mäe lähedale talu ning viibis siin puhkepäevadel ja puhkuste ajal. Ta organiseeris 1944. aastal Eesti viimast kaitsmist ning arvatavasti langes Läänemaal. Trükis on avaldatud tema mälestusi.

Karla Voldemar Rosenstrauch (27. jaan 1877 - 8. jaan 1918) õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis 1888-1894. Ta töötas lühemat aega vallakooliõpetajana Eestis, seejärel viinameistri ja mõisavalitsejana Ukrainas. Revolutsiooni ajal tuli tagasi venna juurde Eestisse. Seal võtsid punased ta 1919. aasta alguses pantvangi ja lasksid Rakkes maha. Ta oli silmapaistev rahvaluulekoguja ja ka luuletaja. Ta on kasutanud rahvajutte oma loomingus ("Punamäe rüütel", "Porkuni lossile" jt) ja trükis on ilmunud kaks luulekogu.

Felix Randel (1. juuli 1901 - 10. veebr 1977) töötas 1922-1925 Väike-Maarja algkoolis ja gümnaasiumis joonistusõpetajana. Ta oli karikaturist ja maalikunstnik ning on tegelnud ka puuskulptuuriga. Ta on töötanud joonistusõpetajana ka Võrus, karikaturistina Tallinnas Päevalehe jt ajalehtede juures. 
Loomingu esimesel perioodil tundis huvi konstruktivismi-kubismi vastu, teisel perioodil pooldas realistlikumat laadi.

Aleksander Suuman (õieti Suumann, 2. apr 1927 - 19. apr 2003) sündis Simuna kihelkonnas Avanduse vallas. Ta õppis Simuna algkoolis, kus juba katsetas luuletamisega. 1942-1947 õppis Väike-Maarja gümnaasiumis ja keskkoolis, kus õpetaja J. Inglisti innustusel vaimustus eesti luulest, eriti V. Ridala looduslüürikast. Kunstihariduse sai ta Tartus ja Tallinnas õppides. Ta oli luuletaja ja maalikunstnik, armastas kujutada maastikke. Trükis on temalt ilmunud 13 luulekogu. 

Jakob Tamm (7. mai 1861 - 26. dets 1907) tuli Väike-Maarjasse 1893. aastal kihelkonnakooli juhatajaks, jäädes sellele kohale surmani. Ta tõstis kihelkonnakooli õpetamise silmapaistvale tasemele ja pani erilist rõhku kirjanduse õpetamisele. Seda on ära märkinud ka A. H. Tammsaare. Väike-Maarjas valmis olulisem osa Tamme luulest ja tõlgetest. Oma loomingus kasutas ta suurel hulgal kohalikku ainestikku. On ilmunud luulekogud: "Ärganud hääled", "Jakob Tamme lugulaulud", "Ballaadid ja valmid" ja "Kogutud luuletused". Jakob Tamm on maetud Väike-Maarja vanale kalmistule.

Anton Hansen Tammsaare (30. jaan 1878 - 1. märts 1940) õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis aastatel 1892-1894 ja 1896-1897. Koolikaaslaste mälestuste järgi oli tulevane kirjanik vaikne, tagasihoidlik ja abivalmis. Ta armastas lugeda (kevadel tihti varahommikuti kirikumõisa koplis), mängis vahel viiulit ning käis kalmistul jalutamas ja luuletusi kirjutamas. Mõnikord, kui Jakob Liiv koolimaja külastas, kutsuti ka Anton J. Tamme korterisse ja siis oli läbi ukse kuulda luuletuste lugemist. A. H. Tammsaare on öelnud: "Väike-Maarjas puutusin esmakordselt kokku kirjandusega. Mind juhatas sinna Jakob Tamm."

Osvald Tooming (26. jaan 1914 - 6. juuni 1992). 1916. aastal asus Toomingate perekond elama Simuna kihelkonda Luusikale, 1920. aastal Väike-Maarja kihelkonda Naraka (Männisalu) külla. Ta õppis 1921-1925 Raeküla algkoolis, 1925-1927 Väike-Maarja 6-klassilises algkoolis. Gümnaasiumihariduse sai ta Rakveres. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal vangis, 1951-1955 aga Nõukogude vangilaagris ja asumisel. Tooming on töötanud ajakirjanikuna ja kutselise kirjanikuna, avaldanud jutte, pikemaid jutustusi, novelle, romaane ja publitsistikat ning kirjutanud näidendeid.

Ants Viidalepp (6. jaan 1921) - 9. jaan 2012) õppis Väike-Maarja gümnaasiumis ja keskkoolis 1939-1941. Ta sooritas lõpueksamid eksternina Väike-Maarjas 1941. aasta mais. Kunstihariduse omandas Tallinnas ja Tartus. Ta on töötanud nii Tartus kui ka Tallinnas Tallinna Kunstiülikooli õppejõuna. Ta on maalinud figuraalkompositsioone, portreid ja maastikke, illustreerinud raamatuid ning kirjutanud ka uurimusi ja artikleid Eesti kunstnikest. 

Eduard Wiiralt (20. märts 1898 - 8. jaan 1954) sündis Venemaal. 1909. aastal asus vanematega Järvamaale Varangu mõisa (praegune Lääne-Virumaa, Väike-Maarja vald). Ta õppis Tallinna Kunstkäsitöökoolis, Pallases ja Dresdenis. Ta osales ka Vabadussõjas. Wiiralt oli eesti silmapaistvaim graafik. Koolipäevil tunti teda kui innukat joonistajat. Noorpõlves (1909-1918) Varangul tehtud pliiatsijoonistustest on säilinud "Maastik Varangult", "Külakool Varangul", "Autoportree sigaretiga", "Talumehed õllelauas", "Vanaisa Jüri Assur" ning mõned vanaema, isa ja talumeeste portreed. E. Wiiralt harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku, mõnda aega isegi Georg Lurichi juhatusel.

Tuudur Vettik (4. jaan 1898 - 20. mai 1982) sündis Väike-Maarja kihelkonnas Unikülas Otsa talus ja praegu on seal tema mälestuskivi. Ta alustas kooliteed Avispeal, kuid 1910. aastal läks ta Väike-Maarja kihelkonnakooli, kus õppetöö kõrval võttis osa kõikidest muusikaüritustest: laulis koorides, mängis orkestris viiulit jne. Kihelkonnakooli õpilasena asutas (1912) kooli mees- ja segakoori ja juhatas neid. Aasta pärast kihelkonnakooli lõpetamist (1914) asus õppima Tartu Õpetajate Seminari. Pärast elukutseliseks muusikuks hakkamist sattus ta Väike-Maarjasse harva.

Eduard Vilde (4. märts 1865 - 26. dets 1933) sündis Pudivere mõisas Simuna kihelkonnas (praegune Väike-Maarja vald). Esivanemad olid pärit Äntust Tooma-Jüri talust. Mälestuskivi on Pudivere mõisa moonakatemaja taluasemel, kuid E. Vilde sündis mõisa ametnikemajas, kus elasid tema vanemad pärast abiellumist (seal asub praegu suur rändrahn). Lapsepõlv möödus tal Muuga mõisas, kuhu vanemad kolisid jüripäeval 1865. Seal anti talle ka ta "esimesed triibulised". Algõpetuse sai ta kodus, kooliteele asus Tallinnas. Temast kujunes Eesti tuntuim ja viljakaim kirjanik.