Georg Robert Lurich
(22. aprill 1876 Väike-Maarja – 22. jaanuar 1920 Venemaa Armavir)

Georg Lurich sündis vkj 10 apr (22) 1876 a Väike-Maarjas Kaarma kõrtsis kõrtsmik-kaupmehe pojana. Oma lapsepõlve ja noorukiaja veetis ta Kaarma kõrtsi kõrvale pere poolt ehitatud nn Lurichi majas (pr Pikk 14), kus asus nende kauplus ja korter. Kaks venda Ado ja Jüri Luuri olid mööda Eestimaad kohta otsides jõudnud Väike-Maarjasse 19. saj 60.-70. aastatel. Isakoju oli Velisel peremeheks jäänud vend Hans. Väike-Maarjas edenes äri hästi. Peagi astusid Väike-Maarja vennad saksa kogudusse ja nende nimeks said Anton ja Georg Lurich. 

Vennad ostsid Kaarma mõisast mitu talu, mis sai ühiseks nimeks Sandhoff (territoorium, kus praegu on Lurichi kivi ja ka rahvamaja). Kuna Antoni peres lapsi ei olnud, osteti maad Georgi pere nimele. Georgi peres oli sündinud 7 last, kelledest esimene poeg oli vigase jalaga, 2 järgmist poega surid. Isa-lelle järeltulijaks loodeti viiendat last, Georgi. Kaua ei tahtnud isa leppida Georgi valitud teega. Valmistati poega ette kaupmeheks saama. Georg teenis poisikesena naaberkaupluses jooksupoisina. 

Vanemate koguduse vahetusest oli nii palju kasu, et lapsed said linna kooli. Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi, ka tüdrukud kahekesi said oma aja kohta hea hariduse.

Kidura tervisega noor Georg pandi Tallinna Peetri Reaalkooli, kus poeagi tekkis tal huvi jõumeheks saada. Suure tõuke selleks andis Tallinnas välismaiste jõumeeste esinemine. Loomupärane südikus ja visadus aitasid asjale igati kaasa. Ta tegi saksa jõumeestega lähemat tutvust ja sai neilt näpunäiteid harjutamiseks. Õige hoo sai harjutamine sisse siis, kui Lurich hakkas käima Eesti raskejõustiku isaks peetud Boesbergi raskejõustiku klubis. 

1895. a lõpetas G. Lurich Tallinna Reaalkooli ja sõitis Peterburi oma kehalisi võimeid näitama. Tulemused olid head ja ta hakkas avalikkuse ees esinema. Mida rohkem võite tuli, seda rohkem raha maksti. Oma kirjas Väike-Maarjasse Jakob Tammele kirjutas ta: oleks teadnud, et võidab, poleks lepingut 50 rbl peale sõlminud. Oleks 100 rbl makstud. J. Tammega oli ta suur sõber, käis kodus olles kirjaniku, kihelkonnakooli juhatajaga malet mängimas või muidu aega veetmas, nagu käe surumine või konksõrme tõmbamine.

  

Juba 1896.a sai Georg Lurichist professionaalne sportlane – elukutseline atleet. Seetõttu ei saanud ta ka olümpiamängudele. Esimestel aastatel esines ta peamiselt Peterburis ja Tallinnas. Maadluses võitis ta kõiki ja püstitas tõstmises terve hulga maailmarekordeid. 1898-99, pärast Lõuna- Venemaal esinemist, algasid ringreisid Eestimaal. Menu oli enneolematult suur. Lurichi esinemiskavad olid mitmekesised: raskuste tõstmineja nendega zhongleerimine, maadlus kohalike rammumeestega ja nende endi vaheliste võistluste korraldamine. Võisteldi ka vägikaika- ja sõrmeveos. Tuli võitjaks ka kehailuvõistlustel. Oli skulptoritel modelliks.

 

Lurich andis ka heategevuslikke etendusi, näit Narvas ühe invaliidide, teise karskusseltsi heaks, laulja Paula Bremi toetuseks, Väike-Maarja tuletõtjeseltsi jaoks, mille eest valiti ta eluaegseks seltsi auliikmeks. Lurich tõusis tõeliseks rahvuskangelaseks, tema nimi muutus jõu sümboliks.

1901. a käis Lurich ema matustel. Räägitakse, et ema kirstu kandis jõumees kätel kodunt kirikusse ja kirikust välja kirikuaeda perekonna matmisplatsile.

 

Järgnesid ringreisid Venemaal, Euroopas, Eestis. 1903 a paiku sai Lurich aru, et tõstmist ja maadlemist korraga arendada ei saa. Ta valis maadlemise.
Mõningaid trikke näitas ta endiselt: viie mehe ühe käe väikese sõrmega üles tõstmist, oma silla tugevust jm. 1909 a tegi ta katse kaamelitega Bakuus, kus 2 tugevat kaamelit tema käsi lahti ei jõudnud tõmmata. Buhhaara emiir kinkis need kaamelid Lurichile. Kogu selle suve rändasid need kaamelid mööda Eestit, käisid Lurichiga ka Väike-Maarjas. Jõumees kinkis Väike-Maarjas Villem Einale kaks oma autogrammiga fotot kaamelite hea hooldamise eest. Kaamelid aga ei elanud üle Eesti külma talve. 

1912.a 37-aastasena siirdus Lurich Ameetikasse, et sealse vabamaadluse stiiliga tutvuda. See talle omaseks ei saanud, liiga palju jõhkrust ei sobinud tema loomu ja põhimõtetega. Ameerikas ta enam tippude tippu ei tõusnud. Et eestlaste au päästa, kutsus ta Ameerikasse Abergi. Aberg, kes esines eestlasena, võitis Ameerikas kõik turniirid.

Ringreisid jätkusid. Kodusõja aastatel jõuti Kaukaasiasse Armaviri linna. Seal haigestusid nii Lurich kui Aberg tüüfusesse, Lurich suri 22. jaanuaril 1920. a, Aberg mõned päevad hiljem. Maeti ühishauda saksa luteri kalmistule. 

(vt ka Sport / Põlistame Georg Lurichi mälestuse! / Georg Lurich)
 

Väike-Maarjaga seotud lood Lurichist. 

Alma ja Lurichi kaamelid
Jutud, et Lurich käib oma kaamelitega Eestis ringi, jõudsid ka Väike-Maarjasse. Kõik ootasid huviga, millal jõumees oma kaamelitega sünnikohta jõuab. Ootasid ka lapsed, nende hulgas Alma Imakaevu. Ja siis ta tuligi. Kaamelid paigutati Kaarma kõrtsi tõllakuuri, nende eest hakkas hoolitsema V. Ein.

Kaamelite näitamine ja Lurichi jõudemonstratsioon toimus Müüriku mõisa aias. Alma, kes siis oli 7- aastane, läks sinna koos naabripoisiga. Alma oli julge ja hakkaja tüdruk ja trügis Lurichile hästi ligidale. Temale järgnes ka kaaslane. Lurich märkas Almat, haaras talt kaenla alt kinni ja tõstis kõrgele. Pärast aga pani oma põlvele istuma. Lurich küsis: „Kas sa tahad, ma panen su kaameli selga istuma?" Alma vastas: "Tahan küll". Siis aga hakkas naabripoiss Almat keelama:"Ära mine, kaamel surub su kahe küüru vahel laiaks!" Alma hakkaski kartma, ronis Lurichi põlvedelt maha ja kadus rahva hulka. 

(Alma Imakaevu rääkis seda Väike-Maarja muuseumi töötajatele 1986. a.)

Lurichi kepp
Lurichil olnud raske raudne jalutuskepp, et käieski pidevalt oma käelihaseid treenida. Kord läinud ta oma isa kõrtsi ja pannud kepi ukse kõrvale nurka. Üks nokastanud mees hoobelnud parajasti, et ta toob õla kõrgusele tõstetud sirge käega ämbritäie vett kaevult kõrtsi, kui keegi talle toobi viina ostab. Lurich lausenud seda kuuldes, et vennike ei jõua nõnda tema keppigi ukse juurest leti ette tuua. Ärpleje läinud kohe turri ja tahtnud kohe kihla vedada. Lurich pannud välja suure summa- sada rubla. Vastasel olnud ainult üka rubla. Seepeale lepitud kokku, et kaotuse korral viimane loobub joomisest. Löödud kätt. Kõik mehed olnud tunnistajad. Uhkustaja haaranud enesekindlalt kepi. Aga juba mõne sammu järel hakanud käsi vajuma ning jalad teinud pingutusest vinta-vänta kuni kiidukukk prantsatanud pealtvaatajate naerumürina saatel istuli. „Viin teeb kõik niisuguseks,". muianud Lurich, „ei jõua täismehe jalutuskeppigi tõsta."

Lurich ja purjus leeripoisid
Teinekord tahtnud Lurich karskuse kuratooriumi teemajas (asus endise Ärina kõrtsi hoones,  Pikk 23 koolimaja kõrval) limonaadi juua. Sooja ilma tõttu võtnud ta istet maja ees pingil. Parajasti tuigerdanud mööda kaks purjus leeripoissi, kes kuulsat jõumeest ilmselt ei tundnud, sest üks neist lausunud pilkavalt: "Näe vasikas larbib karskuse majas vurtsu, ega teagi, missugusel paradiisiallikal meiesugused vanad pullid joomas käivad." Lurich läinud selle peale rahurikkujate juurde, sasinud ühe käega ühel, teise käega teisel turjast kinni, tõstnud nad õhku, surunud näod vastamisi ja heitnud kergelt nagu kaks õlekubu üheskoos üle plangu, nõnda et nad apteekri tikripõõsasse maandunud 

Lurich aitab hobusemeest
Astunud kord teel ree kõrval talumees, koormaks oma maja tarvis kolm seinapalki. Jõudnud Väike-Maarja Vao teel Mõisamaa küla suurele kurvile Luumäe all, kui kuulnud – tuleb keegi kuljuste kõlinal Väike-Maarja poolt. Kellad trallinud väga kangesti Vao härra aisakellade moodi. Olnudki vana Rennenkampff. Mõisniku ära tundnud, hakanud mees oma ruuna kohe tee kõrvale lumme sundima. Tõmmanud mees viimases hädas ohjaarust järsult paremale ja nähvanud hobusele piitsaga. Nuheldav hüpanud ägedalt külje suunas, nõnda et aisad ragisenud ja koorem teetammilt alla lumme vajunud. Saks vuhisenud peatumata mööda. Küll püüdnud taat oma rege uuesti teele saada, aga see kuidagi ei õnnestunud. Tahtnud juba hobuse lahti rakendada ja palgid ükahaaval teele vinnata, kui käänaku tagant ilmunud isanda moodi mees. Olnud Lurich. Tervitanud ja pärinud, mis viga. Talumees seletanud asja ära. Seepeale lubanud Lurich proovida, kas koormat on vaja lõhkuma hakata. Astunud alla lumme, sasinud kõige jämedamal palgil otsast kinni ja tõstnud koorma tagumise otsa koos palgikelguga üles teele. Nüüd tõmmanud hobune ka ree teele. Mehe tänusõnade peale kostnud tugev abiline, ise rinnalt ja kinnastelt koorepuru kloppides: „Noh andis mehelgi tõsta, mis siis vaene hobune pidi tegema."